Tramm: kust ta voolu saab ja kuidas ta linnas sõidab

Tramm saab voolu rööbaste kohale riputatud juhtmest, mida nimetatakse kontaktliiniks. Katusel on tal voolukoguja, mis puudutab juhet kogu aeg. Vool läbib mootoreid ja voolab rataste kaudu rööbastesse, mis juhivad selle tagasi. Bratislavas on juhtmes 600-voldine alalispinge.

Mootorid asuvad telikutes ehk vaguni all olevates ratastega raamides ja pööravad hammasülekande kaudu telgi. Terasratas veereb terasrööpal väikese takistusega ning rööpad ühtlasi juhivad trammi, nii et tal pole rooli vaja. Esimene alalises avalikus liikluses olnud elektritramm sõitis alates 1881. aastast Berliini lähedal, enne seda vedasid linnades vaguneid mööda rööpaid hobused. Bratislavas sõidab tramm alates 1895. aastast.

Kust tramm voolu saab ja kuidas ta selle liikumiseks muudab

Kontaktliin on raja kohale tõmmatud juhe, mis on pinge all. Tramm puudutab seda katusel oleva voolukogujaga ja vool läheb juhtimisseadmete kaudu mootoritesse. Mootoritest liigub see rataste kaudu rööbastesse ja mööda neid tagasi alajaama, mis liini toidab. Nii sulgub elektriahel ilma teise juhtmeta.

Enamikul trammivõrkudel on positiivne poolus juhtmes ja negatiivne rööbastes. Nii ühendatud võrk kahjustab korrosiooniga vähem raja kõrvale maasse paigaldatud metalltorusid. Bratislava kasutab just seda ühendust 600-voldise alalisvooluga.

Voolukoguja ei olnud alati ühesugune. Vanadel fotodel ja mudelitel leiad kolm liiki:

• Varbvoolukoguja. Pikk varb katusel, mille otsas on rull või libisev pea. Vedru surub seda altpoolt vastu juhet. See oli tüüpiline Ameerika võrkudele.
• Lüüravoolukoguja. Kaarekujuline raam, mis toetub ülemise servaga vastu juhet. Selle kavandas 1889. aastal Werner von Siemensi kaastöötaja Walter Reichel ning Mandri-Euroopas muutus see kiiresti tavaliseks.
• Pantograaf. Kokkupandav liigendraam, mille peal on lai liugliist. See hüppab juhtmelt peaaegu kunagi maha, seda on lihtne tõsta ja langetada ning tänapäeval on see enamikul trammidel.

Vool käitab veomootoreid ehk elektrimootoreid, mis sõidukit veavad. Iga mootor pöörab tavaliselt üht telge hammasülekande kaudu, mis vähendab mootori pöörete arvu ja suurendab ratastele mõjuvat jõudu. Vanematel trammidel olid umbes 600-voldised alalisvoolumootorid. Väikesel kiirusel annavad need suurt jõudu, mis tuleb kasuks just paigalt liikumisel. Uuematel sõidukitel on vahelduvvoolumootorid, millele elektroonika liinist tulevat voolu kohandab.

Miks ta sõidab rööbastel ning kuidas ta liikuma hakkab ja pidurdab

Rööpad annavad trammile kaks asja: väikese veeretakistuse ja täpse juhtimise. Metallratas veereb metallrööpal väikese takistusega, kergemini kui vankriratas munakivisillutisel. Juba hobutrammide puhul tähendas see, et hobune jaksas rööbastel vedada rohkem kui teel ja sõit oli sujuvam.

Rööpal hoiab trammi eelkõige rataste kuju. Nende veerepind on kergelt kooniline, nii et rattapaar ehk kaks ratast ühisel teljel liigub ise rööbastee keskele tagasi. Äärik ehk ratta siseküljel olev kõrgem serv hakkab tööle alles siis, kui sellest ei piisa, näiteks järsus kurvis.

Linnas on rööpad sillutisega ühel tasapinnal, seepärast kasutatakse soonrööbast. Rööpa pea kõrval on soon, milles liigub äärik, ning autod ja jalakäijad saavad rööbastee ületada. Selle leiutas prantsuse leiutaja Alphonse Loubat 1852. aastal. Soon täitub kruusa ja mustusega ning seda tuleb puhastada, muidu sõidab tramm kõvasti ja kahjustuda võivad nii ratas kui ka rööbas. Jalgratturi jaoks on see koht, kuhu ratas võib kinni jääda.

Juht juhib paigalt liikumist ja pidurdamist kontrolleriga. Vanematel trammidel oli eraldi hoob sõitmiseks ja eraldi pidurdamiseks, uuematel on üks kontroller ohutuslülitiga, mis peatab trammi, kui juht seda enam ei hoia. Pidurdamiseks on trammil mitu süsteemi:

• Elektripidur. Pidurdamisel lülituvad mootorid generaatoriteks ja muudavad liikumise tagasi vooluks. See kas läheb tagasi liini või muutub takistites soojuseks. Nii kuluvad hõõrdepidurid vähem.
• Hõõrdepidurid ratastel. Need peatavad trammi ka siis, kui elektripidur üles ütleb.
• Rööpapidur. Telikule vahetult rööpa kohale riputatud elektromagnetid tõmbuvad rööpa külge ja pidurdavad hõõrdumisega otse vastu seda. See ei sõltu sellest, kui hästi rattad rööpal haarduvad, seepärast aitab ka märjal rööbasteel. Seda kasutatakse kiir- ja hädapidurdusel.

Kuidas hobutrammist sai elektritramm

Enne elektrit vedasid tänavatel vaguneid mööda rööpaid hobused. Sellise hobutrammi võeti kasutusele New Yorgis 1832. aastal ja sealt levis see teistesse Ameerika ja Euroopa linnadesse. Hobuvagun vedas rohkem inimesi ja sujuvamalt kui omnibuss ehk rööbasteta hobubuss.

Hobustel olid aga piirid. Üks hobune töötas päevas neli kuni viis tundi, seepärast vajas liin ühe vaguni jaoks tallis koguni kümmet hobust. Neid tuli toita, hooldada ja nende järelt sõnnikut koristada.

Esimese alaliseks avalikuks liikluseks mõeldud elektritrammi käivitas firma Siemens & Halske 16. mail 1881 Lichterfeldes Berliini lähedal. Liin oli 2,4 kilomeetrit pikk ja 180-voldist voolu juhtisid rööpad ise, sarnaselt tänapäeva mudelraudteega. Ülesõitudel said seetõttu nii inimesed kui ka hobused elektrilööke. Kontaktliini sai see liin alles 1891. aastal.

Ülaltpoolt toite levikusse andis olulise panuse Ameerika leiutaja Frank J. Sprague, kes täiustas varbvoolukogujat. Alates 1888. aastast sõitsid tema trammid USA-s Richmondis, ka üle 10-protsendilistest tõusudest üles. Elekter asendas seejärel kiiresti hobused ning 19. sajandi 90. aastatel hakkasid hobutrammid USA-s ja Euroopas järk-järgult kaduma.

Bratislavas väljus esimene reisijatega tramm 27. augustil 1895, ajal, mil paljudes Euroopa linnades sõitis veel hobutramm. 550-voldist voolu tootis aurujaam praegusel Pribina tänaval. Põhiliin oli 3125 meetrit pikk, sellel oli 12 peatust ja sõit kestis 16 minutit. Esimesel päeval sõitis trammiga 2468 reisijat.

Mida ajaloolise trammi mudelil märgata

Ajaloolise trammi mudel näitab samu osi nagu päris sõiduk, ainult lihtsustatult. Milliseid neist sinu mudelil on ja kas mõni neist liigub, saad teada selle juhendist ja piltidelt. Vaadates keskendu neile kohtadele:

• Voolukoguja katusel. Kuju järgi tunned ära, milline süsteem eeskuju toitis: pikk varb on varbvoolukoguja, kaarekujuline raam lüüravoolukoguja ja kokkupandav liigendraam pantograaf. Varbvoolukoguja puhul vaata, kuhu varb suundub. Päris trammil veeti varbu vaguni järel, mitte selle ees, muidu hüppas see kergesti juhtmelt maha. Lõpppeatuses pöörati see seepärast kahesuunalistel vagunitel uude sõidusuunda.
• Telik ja teljed. Loe kokku vaguni all olevad teljed. Esimesed elektritrammid olid väikesed kahe teljega neljarattalised vagunid. Hiljem asendasid need raskemad kaheksarattalised vagunid, mis vedasid palju rohkem inimesi ja mille rattad olid tavaliselt kahes pöörlevas telikus. Päris trammil on rattad teljel kindlalt kinni ja mootor pöörab tervet telge.
• Kabiin ja platvormid. Vaata, kas mudelil on juhikoht ühes otsas või mõlemas. Kahesuunaline tramm, mida saab juhtida mõlemast otsast, võib lõpppeatuses lihtsalt suunda vahetada, ühesuunaline pöörab lõpppeatuses ringteel ümber. Bratislavas sõidavad mõlemad liigid.
• Rattad. Kui mudeli ratastel on kõrgem serv, on see äärik. Võrdle, millisel ratta küljel see on: päris trammil on see siseküljel, rööbaste vahel.

Kui tahad neid osi oma mudelil vaadata, võid valida puitmudeli Ajalooline tramm Rolife TG505 või Klassikaline linnatramm ROKR LK801. Mudel ROKR LK801 jäljendab poe kirjelduse järgi Lissaboni 28. liini trammi ja sellel on vedrumehhanism, mis lükkab selle edasi. Mõlemad mudelid on poe andmetel mõeldud alates 14. eluaastast.

Korduma kippuvad küsimused