Triumfikaar: miks see ehitati ja mida sa sellelt leiad

Pariisi Triumfikaare lasi Napoleon ehitada oma armee auks pärast võitu Austerlitzi lahingus 1805. aasta detsembris. Nurgakivi pandi 15. augustil 1806, Napoleoni sünnipäeval, kuid valitsuste vahetumine katkestas ehituse ja kaar avati alles 1836. aasta juulis, 30 aasta pärast.

Ringikujulise väljaku keskel seisab see seetõttu, et see ehitati kohta, kus teed juba toona tähekujuliselt kokku said, ja tänapäeval saab siit alguse kaksteist avenüüd. Selle seintelt leiad neli suurt skulptuurigruppi, kuus lahingureljeefi ja sadu lahingute ja kindralite nimesid, võlvi all aga Esimese maailmasõja tundmatu sõduri haua. Samu osi saad otsida ka kaare puidust mudelilt.

Miks kaar ehitati ja miks selle ehitamine kestis 30 aastat

Napoleon soovis kaarega ülistada Suurt Armeed ehk vägesid, kellega ta Austerlitzi juures võitis. Eeskujuks olid vanad Rooma triumfikaared, eriti Tituse kaar Roomas, ning projekti koostas arhitekt Jean-François Chalgrin.

Kaar seisab Champs-Élysées’ läänepoolses otsas, Tuileries’ palee vastas, mis oli toona Napoleoni residents Pariisis. Nii on see osa pikast sirgest teljest, mis kulgeb Louvre’ist üle Champs-Élysées’ edasi läände.

1810. aastal abiellus Napoleon Austria Marie Louisega ja pulmarongkäik pidi Pariisi sisenema üle väljaku, kus kaart ehitati. Piilarid ulatusid toona vaevu maapinnast kõrgemale, seepärast lasi Chalgrin ehitada puitkonstruktsioonist ja maalitud lõuendist loomulikus suuruses kaare. Sellel mudelil nägi ta oma projekti kohapeal ja kohendas seda selle järgi veel.

Chalgrin suri 1811. aastal. Pärast Napoleoni langemist 1814. aastal ehitus peatus ja selle käivitas uuesti alles kuningas Louis XVIII 1823. aastal. See lõpetati kuningas Louis-Philippe’i ajal, kes pühendas kaare revolutsiooni ja keisririigi armeedele. Kaar avati 29. juulil 1836.

Kaare moodustavad neli massiivset kivipiilarit, mida ühendavad võlvid. Kahel peaküljel on üks suur kaaravaus, kitsamatel külgedel väiksemad. Ühes piilaris kulgeb keerdtrepp ja kaare katusele viib 284 astet.

Kaart ümbritsevat väljakut kutsuti Place de l’Étoile ehk Tähe väljak. Teed said siin tähekujuliselt kokku juba enne kaare ehitamist, kuid tänased kaksteist avenüüd tekkisid alles Pariisi ümberehitamisel, mida 19. sajandi teisel poolel juhtis prefekt Haussmann. Alates 1970. aastast kannab väljak Charles de Gaulle’i nime. Kaar ise on umbes 50 meetrit kõrge ja umbes 45 meetrit lai.

Mida kujutavad skulptuurigrupid, reljeefid ja nimed seintel

Kaunistused lõid mitu skulptorit alles 1830. aastatel, kui ehitus lõpule jõudis. Suurimad on neli skulptuurigruppi piilaritel ja igaüks neist on seotud ühe aastaga:

• Vabatahtlike lahkumine 1792. aastal François Rude’ilt, tuntud ka kui „Marseljees“, Champs-Élysées’ poolsel küljel. Vabatahtlike kohal, kes lahkuvad noort vabariiki kaitsma, hõljub tiivuline naine, Vabaduse geenius.
• 1810. aasta triumf Jean-Pierre Cortot’lt, samuti Champs-Élysées’ poolsel küljel. See ülistab Napoleoni võite.
• 1814. aasta vastupanu ja 1815. aasta rahu Antoine Étexilt kaare vastasküljel.

Skulptuurigruppide kohal on kuus reljeefi ehk seina raiutud pilti, millest figuurid esile tõusevad. Need kujutavad sündmusi revolutsiooni- ja Napoleoni sõdadest, nende seas Austerlitzi lahingut. Kõrgemal kulgeb ümber kaare friis, sõdurite reljeefiga vöö, ja päris üleval on atika, hoone ülaosa karniisi kohal. Atikal on 30 kilpi võidukate lahingute nimedega.

Kaaravauste siseseintele on raiutud lahingute ja sadade kindralite nimed revolutsiooni ja keisririigi sõdadest. Kui nimi on alla joonitud, langes see mees lahingus. Suure võlvi lage kaunistavad raiutud rosetid.

Mis on tundmatu sõduri haud kaare all

Suure võlvi all puhkab Esimese maailmasõja prantsuse sõdur, kelle nime ei tea keegi. Ta esindab kõiki, kes sõjas Prantsusmaa eest langesid. Mõte austada langenuid ühe tundmatu sõduri kaudu tekkis juba 1916. aastal, sõja ajal.

Kümnendal novembril 1920 valis sõdur Auguste Thin Verdunis välja ühe kaheksast kirstust, milles olid tuvastamata prantsuse sõdurite surnukehad. Järgmisel päeval viidi see Triumfikaare juurde ja 28. jaanuaril 1921 maeti sõdur kohta, kus ta puhkab tänini. Haua plaadile on prantsuse keeles kirjutatud, tõlkes: „Siin puhkab prantsuse sõdur, kes suri isamaa eest, 1914–1918“.

Leegi haua kohal süütas esimest korda 11. novembril 1923 sõjaminister André Maginot. Sellest ajast peale elustatakse seda igal õhtul kell 18.30 tseremoonial, mida korraldab ühing La Flamme sous l’Arc de Triomphe. Tänapäeval meenutab leek mõlema maailmasõja hukkunuid.

Mida märgata Triumfikaare puidust mudelil

Puidust mudel näitab kaart väikeses mõõtkavas, nii et saad seda võrrelda päris ehitisega. Ka Chalgrin kontrollis oma projekti mudelil, kuigi loomulikus suuruses. Milliseid kaunistuste osi sinu mudelil on ja kuidas see neid edasi annab, saad teada selle juhendist ja piltidelt. Võrdlemisel keskendu neile kohtadele:

• Kõrguse ja laiuse suhe. Päris kaar on umbes 50 meetrit kõrge ja umbes 45 meetrit lai, seega peaaegu sama lai kui kõrge. Mõõda mudeli kõrgus ja laius ilma aluseta. Kui suhe tuleb märgatavalt teistsugune, on mudel ehitist selles osas muutnud.
• Skulptuurigrupid piilarite juures. Otsi kahel peaküljel piilarite jalamilt nelja skulptuurigruppi. Päris kaarel on Vabatahtlike lahkumine ja Triumf Champs-Élysées’ poolsel küljel, nii et nende järgi saad teada, milline külg sinu mudelist oleks selle avenüü poole.
• Pinnad skulptuurigruppide kohal. Päris kaarel on seal lahingureljeefid. Võrdle, mis on mudelil samas kohas: pilt, muster või sile pind.
• Ülaosa. Leia kaaravause kohalt karniis, friisi vöö ja atika. Päris kaarel kannab atika 30 lahingunimedega kilpi, seepärast vaata, kuidas sinu mudel selle edasi andis.

Kui soovid neid osi kodus lähemalt vaadata, on puidust mudel Võidukaar Little Story E011 poe andmetel mõeldud alates 14. eluaastast.

Korduma kippuvad küsimused