Lavabuss: kuidas see töötas ja kuidas selles reisiti

Tõld oli avalik neljarattaline tõld, mis vedas maksvaid reisijaid ja väiksemaid saadetisi kindlal marsruudil ja sõiduplaani järgi. Tavaliselt vedasid neli hobust, vahel kuus. Hobused ei jaksanud kogu teed, seega jagunes marsruut lõikudeks, mis olid tavaliselt 10 kuni 15 miili ehk umbes 16 kuni 24 km. Iga lõigu lõpus, enamasti kõrtsi juures, ootas puhanud rakend — ühe sõiduki ette koos rakendatud hobused. Nendest lõikudest, inglise keeles stages, sai tõld ingliskeelse nime stagecoach.

Isegi hobuste vahetamine ei teinud tõllast kiiret reisiviisi. Kuni 18. sajandi lõpuni liikus see keskmiselt umbes 8 km tunnis ja päevas läbis umbes 100 kuni 110 km. Mugavus ja kiirus tulid alles paremate teedega ning reisijate kasti vedrustusega: esmalt nahkrihmadega, hiljem terasvedrudega. Kui 1830. aastatel hakkasid sõitma rongid, kadusid tõllad peamistelt marsruutidelt tasapisi. Tõllamudelil näed, mis tegi sellest reisimasina: kasti vedrustus, pööratav esitelg ning kohad reisijatele ja pagasile.

Kuidas tõld töötas: hobused, rattad ja vedrustus

Tõld ühendas kolm lahendust, ilma milleta raske, täis tõld tolleaegsetel teedel kaugele ei jõudnud: rakendi, mis vedas ja pidurdas, šassii, mis sai pöörata, ja vedrustuse, mis summutas lööke.

• Rakend ja ais. Hobused olid rakendatud paarikaupa. Eesmine paar juhtis, tagumine seisis tõllale kõige lähemal ja vedas aisast — puidust latist, mis oli kinnitatud esiteljele. Allamäge toetusid tagumised hobused ristile seotud, aisa külge ühendatud rihmale ja nii aeglustasid tõlda. Ameerika Concord-tüüpi tõldadel olid ka puidust piduriklotsid, mida kutsar vajutas jalakangi abil tagarataste rauast rõngastele.
• Pööratav esitelg. Telg on telg, millel keerlevad kaks ratast. Tagatelg oli šassi külge kinnitatud; esitelg pöördus keskel oleva püstise tihvti ümber. Kuna ais läks esiteljele, suunasid hobused seda kurvis uude suunda. Eesrattad olid tavaliselt tagaratastest väiksemad, et kurvis mahuksid sõiduki alla lähemale ja tõld pööraks väiksemal alal.
• Kasti vedrustus. Kast, milles reisijad istusid, vanematel sõidukitel üldse ei vedrustatud. Hiljem rippus see paksudest mitmekihilistest nahkrihmadest, mis käisid põranda alt ja olid šassii külge kinnitatud. Kast õõtsus ette, taha ja küljele ning summutas nii rataste lööke. Raamatus Roughing It (1872) võrdles Mark Twain Ameerika Concord-tõlda ratastel hälliga.

Terasvedrud ilmusid tõldadele juba 17. sajandi lõpus, kuid levisid alles hiljem. Aastal 1804 patenteeris inglise tõllameister Obadiah Elliott elliptilised lehtvedrud — kaks terasribadest kaare, mis olid otstest ühendatud. Kast toetus siis telgede juures olevatele vedrudele ja raske pikitala sõiduki all ei olnud enam vaja. Siledamatel Inglise teedel asendasid vedrud rihmad. Ameerikas, kus teed olid sageli vaid vaojälgedega rajad, surus koormatud tõld aukudes vedrud šassiini ja need ei pidanud, seega jäid ehitajad seal rihmade juurde.

Milline oli tõllareis ja miks see kaua kestis

Tõllareis tähendas täis sõidukit, kindlat sõiduplaani ja peatusi. Sees istus tavaliselt neli kuni kuus reisijat; teised sõitsid katusel ja üks ka kutsariistmel, kõrgendatud pingil ees. Pagas läks katusele või kirstu taha. Briti postitõldadel seisis relvastatud valvur posti kirstu juures taga.

Hobuste vahetamine jaamas oli lühike, kuid reisijad peatusid ka kõrtsides sööma, jooma või ööbima. Ameerikas, kus teed olid halvema, trügisid inimesed kõvadel pinkidel, ja kui hobused rasketel lõikudel sammusid, oli osa teest parem kõndida sõiduki kõrval. Miks reis kaua kestis, selgitavad kolm asja:

• Hobuste tempo. Rakend raske tõllaga liikus kuni 18. sajandi lõpuni keskmiselt umbes 8 km tunnis. Värsked hobused jaamades hoidsid tempot, kuid iga vahetus ja iga peatus pikendasid koguaega.
• Teed. Katmata teed vaojälgedega aeglustasid sõidukit ning vihma või külmaga ei saanud sageli üldse reisida. Kui Inglismaal levisid hooldatud tolliteed ja killustikukiht, tõusis keskmine kiirus umbes 10-lt 13 km-ni tunnis.
• Vedrustus. Vedrustamata või rihmade otsas rippuv tõld raputas ja õõtsus aukudes kõvasti. Tõldade kiirus tõusis alles siis, kui parematele teedele lisandusid terasvedrud.

Kuidas reis tasapisi kiirenes, näitavad need Inglise lõigud:

Miks raudtee tõlla välja tõrjus

Raudtee võttis tõllalt selle, millel tema äri seisis: kiiruse ja posti. Tõllad ja postitõllad ei suutnud konkureerida rongide kiirusega ning post läks peagi rööbastele. Vedur ei vaja pealegi värsket rakendit iga paarikümne kilomeetri järel.

Liverpooli ja Manchesteri vahel vedas raudtee posti esimest korda 11. novembril 1830. 1840. aastate alguses enamik Londonist väljuvaid tõldasid enam ei sõitnud. Tõllad püsisid seal, kuhu rööpad veel ei ulatunud: Inglismaa kaugemates osades kuni 1850. aastateni, Prantsusmaal mõnes kohas kuni busside tulekuni. Ühendriikide kaudu sõitsid need, kuni 1869. aastal valmis rannikult rannikule raudtee, ning Ameerika Concord-tõllad jäid tavateenistusse kuni 20. sajandini.

Tõld ei kadunud seega korraga. Ta taandus lõik lõigu haaval, kui rööpad laienesid. Kuidas töötab masin, mis selle asendas, loed artiklist Auruvedur: kuidas aur rattaid pöörab ja mida mudel näitab.

Mida tõllamudelil märgata

Puidust tõllamudel ei näita, kui kiiresti see liikus, vaid kuidas see oli ehitatud. Mida sinu mudel täpselt kopeerib, näed juhendist ja joonistest. Vaatamisel märka neid punkte:

• Kasti vedrustus. Vaata küljelt kasti alla ja otsi rihmasid või vedrukõveraid kasti ja šassii vahel. Seejärel vajuta õrnalt sõrmega kasti ühele nurgale. Kui kast liigub ja tuleb tagasi, kopeerib mudel vedrustust. Kui ei liigu, on vedrustus ainult kujuga märgitud — ära vajuta kastile edasi, et liited ei lõdveneks.
• Esitelg. Keera õrnalt aisa või šassii esiosa kõrvale. Kui esitelg pöördub tihvti ümber ja tagatelg jääb sirgeks, juhib mudel nagu päris tõld. Võrdle ka rataste suurust: väiksemad eesrattad mahuvad kurvis sõiduki alla lähemale. Kui telg on jäik, peatu ja vaata juhendist, kas see peab pöörduma, enne kui sunnid edasi.
• Liikumise ülekanne. Kui mudelil on mehhanism, näiteks mängutoos, lükka seda õrnalt laual ja jälgi, milline ratas või telg koos mehhanismiga keerleb. Kus hammasratas puudutab telge, läheb rataste liikumine mehhanismile. Kui mehhanism seisab, kui liigud, libisevad rattad ehk laual või midagi blokeerib hammasrattaid.
• Kohad inimestele ja pagasile. Leia kutsariiste ees, kasti uks, aste ning pagasi kirst või platvorm. Iga neist osadest kuulub millegi juurde tõllareisis: iste kutsarile, kast ja katus reisijatele, kirst kohvritele või postile.

Kui rattad või telg valmis mudelil keerlevad raskelt või mehhanism takerdub, on hõõrdumise leidmise sammud artiklis Mehhanism jääb kinni: leia hõõrdumine ja kõrvalda see.

Neid osi saad näiteks vaadata mudelil Puidust mehaaniline 3D pusle - Lavabuss ROKR AMKA1. Poe kirjelduse järgi saab seda vedada, see pöörab kuni 25 kraadi vasakule ja paremale ning sõidu ajal mängib meloodiat Greensleeves. Tal on ka astmed, avatav hoiuruum ja uksed. Poe andmete järgi on see mõeldud alates 14. eluaastast.

Korduma kippuvad küsimused