Plaadimängija: kuidas nõel muudab plaadi vaod muusikaks

Plaadimängija esitab muusikat nii, et nõel järgib plaadil spiraalset vagu ja vao pisikesed lainetused panevad nõela võnkuma. Võnked muutuvad seejärel heliks: vanas gramofonis õhukese membraani ja lehtri kaudu, kaasaegses mängijas magneti ja mähise kaudu elektriliseks signaaliks, mille võimendi võimendab.

Plaadimängija mudelil näed seda kolmel osal: taldrikul, nõelaga toonivarrel ja ülekandel ehk hammasratastel, mis taldrikut pöörlema panevad. Ühtlane pöörlemine aitab helil kõrgust hoida ning nõela hõõrdumine vaos kulutab järk-järgult nii plaati kui ka nõela.

Kuidas nõela liikumine vaos muutub heliks

Heli on plaadile salvestatud vao kujuna. Plaati lõikab masin, mis graveerib heli liikumise vao seina, ja esitamine käib vastupidises suunas: nõel (erialaselt nõelaots) liigub mööda vao seina ja võngub selle lainetuste järgi. Toonivars, millel nõel istub, nihkub üle plaadi aeglaselt, sest vagu juhib seda.

Vana gramofon ei vaja elektrit. Nõel on ühendatud õhukese membraaniga helikarbis. Membraan võngub koos nõelaga, paneb toonivarres oleva õhu liikuma ja õhk jätkab teed lehtrisse, mis annab heli edasi ruumile. Lehter laieneb toonivarrest alates järk-järgult, mis aitab heli kitsast torust suurde ruumi kanda.

Kaasaegne mängija muudab võnked elektriks. Nõel on õhukese varda küljes, mis liigutab pikapis magnetit mähiste vahel või mähiseid magneti väljas. Liikumine tekitab mähises väikese elektripinge, mis vastab vao kujule. Võimendi võimendab seda ja kõlar teeb sellest taas heli.

Vao kuju erineb ajastuti. Berlineri lamedatel plaatidel on vagu, milles nõel kõigub küljelt küljele, Edisoni silindritel oli vagu, mille liikumine käis üles ja alla. Stereoplaatidel on vao seinad kaldu 45 kraadi ja iga sein kannab ühte kanalit, vasakut või paremat.

Miks peab taldrik pöörlema ühtlaselt

Nõel järgib vao kuju, kuid heli kõrgus sõltub ka sellest, kui kiiresti vagu nõela alt läbi liigub. Seepärast on plaatidel kindlad pöörded: 33⅓, 45 või 78 minutis. Kui seadistad vale, plaat viga ei saa, aga muusika kõlab liiga kiiresti või aeglustatult, nii et kontrolli enne esitamist plaadilt pöördeid.

Kiirus peab olema ka ühtlane. Kui see kõigub, kõigub ka heli kõrgus: aeglane kõikumine kõlab nagu heli lainetamine ja äärmisel juhul kõlab muusika nagu purjus.

Ühtlane pöörlemine ei ole iseenesestmõistetav. Valjul lõigul pidurdab vagu taldrikut veidi, eriti lihtsamate ajamite puhul. Raske taldrik käitub nagu hoorattas: selle kiirus muutub aeglaselt, mitte hüppeliselt, seepärast kasutatakse seda mõnes mängijas.

Vana gramofon lahendab selle mehaaniliselt. Esimesed seadmed nõudsid, et keegi keerab kogu aeg kurblit. Hiljem tõmmati kurbliga vedru korra pingule, hammasrattad andsid selle energia taldrikule ja tsentrifugaalregulaator, tavaliselt kolm vedrude otsas olevat raskust, hoidis kiirust ühtlasena.

Miks plaadid ja nõel kuluvad

Esitamisel hõõrdub nõel vao seintes ja hõõrdumine kulutab mõlemat: nii plaati kui ka nõelaotsa. Peen tolm, mis nende vahele satub, käitub nagu peen lihvimispulber.

Kulunud nõel kahjustab ka plaati: otsa peale tekivad lamedad kohad teravate servadega, mis võivad vagu vigastada. Suurem nõela surve kulutab plaati kiiremini, seepärast seadista surve mängija kasutusjuhendi järgi.

Kindlat tundide arvu, mille järel tuleb nõel vahetada, ei saa määrata, sest see sõltub survest, otsa kujust ja puhtusest. Kui heli halveneb nii palju, et sa seda kuuled, võib nõel olla juba mõnda aega kulunud.

Vanadel lehtriga gramofonidel kulutas plaati ka toonivars. Mõnel vanemal masinal oli lehter nõela helikarbiga jäigalt ühendatud, nii et vagu pidi vedama ka osa lehtri kaalust, ja väga raske lehter võis plaadi kulutada juba mõne esituse järel. Seepärast kinnitati lehter hiljem kindlalt paigale ja toonivars ühendati sellega liigendiga.

Kulumist saad aeglustada kolme kontrolliga:

• Tolm. Enne esitamist libista plaadil ja nõelal pehmet harja. Tolm vaos toimib nagu lihvimispulber.
• Surve. Seadista see mängija kasutusjuhendi järgi. Liiga suur surve kulutab plaati, liiga väike võib heli moonutada.
• Nõel. Kui kõrged toonid kaovad ja heli on määrdunud, kontrolli nõela ja vaheta see juhendi järgi.

Mida märgata plaadimängija mudelil

Puidust plaadimängija mudel ei pea mängima, kuid näitab sama osade ahelat: ajam, taldrik, nõelaga toonivars ja lehter. Millised neist mudelil on ja kuidas neid juhitakse, selgub mudeli kasutusjuhendist; allolev käik on vaid orientiir, mida jälgida.

1. Taldrik ja ülekanne. Kui käitad mudelit kurbliga, keera seda aeglaselt ja jälgi taldrikut. Sujuv liikumine viitab sellele, et ülekanne töötab ühtlaselt. Kui taldrik jääb kinni, hüppab või jätab alati samas kohas vahele, võib seal olla hõõrdumine ning kuidas seda leida, kirjeldab artikkel kinnijäävast mehhanismist.
2. Nõelaga toonivars. Vaata, kuidas toonivars liigendis pöörleb ja kuidas nõel plaati puudutab. Päris plaadimängijal peab nõel plaadil kergelt toetuma, sest liiga suur surve kulutab plaati. Kui toonivars mudelil liigub raskelt või hõõrub, kontrolli juhendi järgi, kas liigend on õigesti kokku pandud.
3. Lehter või kõlar. Kui mudelil on lehter, jälgi, kuidas see toonivarre juures olevast kitsast osast suu poole laieneb. Nii annab päris gramofon heli ruumile edasi.

Sama vaatlusviis aitab ka teiste mehhanismide puhul, näiteks käokellade juures.

Kataloogis olev plaadimängija mehaaniline mudel näitab mõnda neist osadest liikumises. Milliseid täpselt, selgub mudeli kirjeldusest.

Korduma kippuvad küsimused